Tervislik ja ebatervislik toitumine

Millised on kahjulikud lisaained ja koostisosad toidus
ning kuidas neid vältida

Edvin Aedma, Tartu Ülikool 2008

Sissejuhatuseks

Käesolev tekst käsitleb ebatervislikku toitumist ning kahjulikke lisaaineid, mitte aga “ekstra-tervislikku” toitumist või dieete, sest loomulik ja mitmekülgne toitumine on niigi tervislik. Eesmärgiks on esitada põhjalik ülevaade vähetuntud, kuid levinud ohtudest, mis osade toitude söömisega kaasnevad, ning anda konkreetseid soovitusi, kuidas ning millisel määral selliseid toite ning toitudes sisalduvaid aineid vältida.

Eriti kasulik võiks käesolev tekst olla neile, kellel esineb mõni allergia, on astma või tundlikkus aspiriini suhtes, sest paljud lisaained mõjuvad sellisel juhul rängemalt.
Samuti on tekst mõeldud lastevanematele ja noortele emadele, sest toidus leiduvad kahjulikud lisaained on üldjuhul lastele ohtlikumad kui täiskasvanutele.

Teema olulisusele viitab terviseprobleemide olemus arenenud riikides (kaasa arvatud Eestis). Iga kolmas inimene sureb südame ja veresoonkonna haigustesse, ning viimastel aastatel on tekkinud seisukoht, et iga kolmas vähist põhjustatud surmajuhtum on samuti põhjustatud valest toitumisest . Samuti teatakse, et südame ja veresoonkonna haigused tulenevadki eelkõige vähesest liikumisest ning valest (s.t. liiga energiarikkast, ühekülgsest ning trans-rasvade rikkast) toitumisest.
Seda arvesse võttes on eelkõige vaja alustada mitmekesiselt ning mõõdukalt toitumisest. Lisaks on kasulik teada, millised toidud kindlasti pole tervislikud (neis sisalduvate lisaainete tõttu) ning mida tasuks alati vältida, või siis tarbida võimalikult vähe. Alljärgnev annabki ülevaate viimatimainitust, keskendudes kõige olulisemale.

Sisukord

1 Vähkitekitavad säilitusained ja toiduvärvid vorstitoodetes. Vähi olemus.
2 Maitsetugevdajad.
3 Toiduvärvid
4 Suhkruasendajad
5 Akrüülamiidid ning kartulikrõpsud
6 Oksüdeerunud rasvad.
7 Hüdrogeenitud rasv ja margariin
8 Vanus, kehakaal ning kogused
9 Kokkuvõte ohtudest
10 Kokkuvõte sellest, millest loobuda & mida piirata
11 Näide õigest & heast toiduvalikust
12 Lõppsõna
13 Lisainfo (liigsöömine, mikroelemendid, puuviljade koor, näks, ülevaade e-ainetest)

1) Vähkitekitavad säilitusained ja toiduvärvid vorstitoodetes.
On loomulik, et tänapäeval ei saa igaüks minna oma talumaja taha ning süüa värsket juurvilja või värskelt tapetud siga. Toite töödeldakse, säilitatakse ja konserveeritakse. Selleks kasutatakse kuumutamist, külmutamist ning lisaaineid. Kõikidele vorstitoodetele lisatakse säilitusaineid nitriteid ja nitraate (E249 – E252), mis meie organismi sattudes moodustavad kantserogeenseid (ehk vähkitekitavaid) ühendeid.
Mõtleme korraks keedetud lihast. Kui osta toorest liha ning see ära keeta, mis värvi ta siis läheb? Halliks. Poes olevad vorstitooted on aga lillad, punased ja roosad. See tulebki vorstidesse lisatud nitrititest ja nitraatidest, mis toimivad üheaegselt nii värvi- kui säilitusainena, samas aga suurendavad riski, et neid sööval inimesel tekiks vähk. Nitraate lisatakse ka enamikele sinkidele ning tihtipeale erinevatele juustutoodetele.
Seetõttu on raske nendest päris täielikult loobuda.
Küll aga tuleks nende söömist piirata, sest vähirisk tekibki just nitraatide ja nitritite regulaarse tarbimise korral. Siinkohal on hea mõtelda oma igapäevasele toitumisele ja endalt küsida – kui tihti söön suitsuvorsti, keeduvorsti, viinereid, sardelle ja sinki? Kord nädalas ei ole tõenäoliselt ohtlik, samas iga päev või sagedasti sellist kraami süüa on ebatervislik.
Siinkohal on hea mõelda ka vorsti teistest koostisosadest.
Vorstitooted koosnevad tihtipeale märkimisväärses osas rasvast, rupskitest (erinevad siseelundid), ja kamarast ehk loomanahast. Juurde on lisatud tsipake liha ning kamaluga säilitus- ja värvaineid. Pole just kõige meeldivam?
Tootjad ise nimetavad eelmainitud koostisosi muidugi viisakalt pekiks, loomseteks produktideks ja kamaraks- nimetus on parem, kuid ega vorst sellest paremaks ei lähe.
Kui keegi aga vorstidest jätkuvalt loobuda ei suuda, siis võib meelde jätta lihtsa reegli- mida roosam või lillam on toode, seda rohkem nitriteid ja nitraate. Kuigi kõige kasulikum on vorstist alatiseks loobuda.
Säilitusainetest vaba on näiteks hakkliha ning erinev töötlemata liha. Ka pelmeenid, frikadellid ja naturaalsed kotletid on parem valik kui vorstid. Kuigi ka sinkidele lisatakse nitraate, on see ikkagi lõppkokkuvõttes tervislikum kui vorst. Ja pealegi – kas te mäletate teksti alguses mainitud vale toitumist? Üks osa valest toitumisest ongi just see, et süüakse liiga palju kõikvõimalikke liha- ja vorstitooteid (kuigi viimaseid ei saa tegelikult lihaks nimetada). Kui soovite oma toitumist tervislikumaks muuta, siis üks lihtsamaid esimesi samme on loobuda vorstist ja süüa sellevõrra natuke vähem liha.

1.2 Muud säilitusained
Säilitusained on väga levinud – eriti sagedasti võib neid leida näiteks kõikvõimalikes küpsistes, keeksides, limonaadides, maiustustes, jäätistes, ning muudes töödeldud või eelvalmistatud toitudes. Magusates toodetes on eelkõige levinud sorbiinhape (E200) ja bensoehape (E210) – erandlikud säilitusained, mis on küll looduslikud, kuid võivad omada negatiivset kõrvaltoimet . 2007 aastal uurisid Inglismaa Southamptoni ülikooli teadurid alla üheksa-aastasi lapsi, kellel puudusid varasemad hüperaktiivsuse ilmingud, andes neile “kokteile” eri lisaainetest: nii kunstlikest värvainetest kui ka näiteks laialt levinud naatriumbensoaadist (E211). Tulemused näitasid nende laste hüperaktiivsuse kasvu . Uuringu tulemuste tõttu kavandatakse muudatusi EL lisaaineid käsitlevates õigusnormides.
Üldjuhul on säilitusainetest vabad piimatooted (jogurtite puhul tuleb aga tähelepanelik olla, sest mõned erkroosad ja kollased jogurtid sisaldavad asovärve – vt. peatükk toiduvärvid), mahlad ning loomulikult puu- ja juurviljad . Kuigi säilitusainete piirnormid jäävad mitu korda allapoole ohtlikku taset, võib probleeme tekkida siis, kui enamik söödavast toidust on eeltöödeldud (ja sisaldab lisaaineid).
Samuti on suurel osal säilitusainetel astmat ja allergiaid süvendav mõju.
Mitmed säilitusained (samuti ka maitsetugevdajad ja toiduvärvid) suurendavad inimese ärrituvust ning rahutust, eriti üliaktiivsetel lastel. Seetõttu katsetavad näiteks mõned algkoolid Inglismaal radikaalsete lisa-ainetest vabade menüüdega, ning on saavutanud üllatavalt positiivseid tulemusi. Samuti on Euroopa Liit alustanud toidu lisaainete ülevaatamist, eesmärgiga kehtivaid piiranguid karmistada.
Kui soovite süüa vähem säilitusaineid, on esimeseks sammuks loomulikult lugeda toote pakendil olevat koostist. Kui koostise lugemine on muutunud harjumuseks, on juba lihtsam valida tervislikke tooteid, samas vältides säilitusaineid ja teisi lisaaineid.

1.3 Ülevaatlikult vähi olemusest
Siinkohal on sobilik rääkida, mis see vähk üldse on.
Nagu teame, on keharakkudes geneetiline informatsioon, mille alusel tehakse kõikvõimalikke toiminguid, näiteks kopeeritakse ühest keharakust teisi keharakke. Kui rakutuumas olevat geneetilist informatsiooni loetakse pooldumisel valesti või on see informatsioon ise kahjustada saanud (ja seda just vähkitekitavad ained teevadki), pannakse uus, kopeeritav rakk samuti vigaselt kokku. Vigase kopeerimise tulemusena võib inimese sees mingi elundi või koe rakkude kogum kasvama ja vohama hakata, moodustades ebameeldiva vähkkasvaja. Just selliste kasvajate tõttu inimesed surevadki. Meenutagem, et iga kolmas sellistest vähkkasvajast tulenev surmajuhtum ongi pärit valest toitumisest.
Sellest peatükist sain teada et:
• vorstitooted (sh. suitsuvorst, viinerid ja sardellid), singid ja mõnikord ka juustutooted sisaldavad nitriteid ja nitraate, mis on kantserogeensed.
• mida lillam või punasem on liha, seda rohkem sisaldab see nitriteid ja nitraate.
• vorst koosneb tihtipeale suures osas loomanahast, rasvast, sojajahust ja lisa-ainetest, ning selle igapäevane tarbimine ei ole tervislik.
• tervislikud ja lisaainetevabad (või väheste lisaainetega) lihatooted on hakkliha, eeltöötlemata liha, pelmeenid, frikadellid, talus suitsutatud sink ja naturaalsed kotletid.
• Esimeseks sammuks toidu teadliku valiku puhul on toote koostise lugemine

2) Sünteetilised maitsetugevdajad toidus tekitavad allergiat ja närvilisust
Järgmisena käsitleme sünteetilisi maitsetugevdajaid, eelkõige naatriumglutamaati ja teisi glutamaate (E620-623). Maitsetugevdajad annavad toidule tavaliselt erilise ja meeldivalt soolase maitse. Tavaliselt ei teata seda, et kõik glutamaadid on psühhoaktiivsed ained, mis võivad inimest muuta närvilisemaks ja kergesti ärrituvaks, eriti kui tegu on lapsega.
Hiljuti (Sept 2007) viidi Inglismaal Nana Glen algkoolis viide läbi katse, mis tõestas järjekordselt lisaainetevaba toidu positiivset mõju. Katses osalenud kooliõpilased sõid kahe nädala jooksul ainult lisaainetevaba toitu, ning tulemusena olid nad märkimisväärselt rahulikumad, suurema keskendumisvõimega ning rõõmsameelsemad. Kooli direktor nimetas katset fenomenaalselt edukaks ning programmi kavatsetakse jätkata.
Maitsetugevdajaid leidub: puljongikuubikutes (need peaaegu koosnevadki maitse tugevdajaist), paki- ja purgisuppides, kartulikrõpsudes, maitseainete segudes ning tihti igasugustes töödeldud liha ja kulinaariatoodetes. Tegelikult leidub neid peaaegu igas soolases ning eeltöödeldud toidus.
Eriti oluline on maitsetugevdajate vältimine kergesti ärrituvate inimeste või üliaktiivsete laste puhul.
Mida sellest järeldada? Pole tark osta puljongikuubikuid ega kartulikrõpse. Pole tark kasutada maitseainete segusid või muud kraami, mis sisaldavad maitsetugevdajaid.
Tervislikum on kodus ise süüa teha ning maitsestamiseks kasutada pipart, soola ning looduslikke ürte, milledest paljudel on hoopis tervislik toime.
Peamisi kahjulikke maitsetugevdajaid on lihtne meelde jätta, need on E620-E 623:
• glutamiinhape (E620)
• naatriumglutamaat (E621)
• kaaliumglutamaat (E622)
• kaltsiumgultaamat (E623)

3) Toiduvärvid
Toiduvärvid (E100 – E199) võivad olla looduslikud või sünteetilised. Sünteetilised värvained (eriti asovärvid ehk nitrovärvid) on lisaainetest ühed ohtlikumad – nende tarbimisega kaasneb oluline allergia avaldumise või süvenemise risk . Samuti on tuvastatud, et sünteetilised toiduvärvid süvendavad astmat ning toiduvärvidega toidu tarbimine muudab inimesi sarnaselt maitsetugevdajatele närvilisemaks ja kergestiärrituvaks.
Toiduvärve lisatakse nende kahjulikkusele vaatamata aga eelkõige just toodetesse, mis on mõeldud lastele: limonaadile, kommidele ja maiustustele (sh. jäätis, kondiitritooted, kõikvõimalikud glasuurid, värvilised tordid, plaadikoogid jne.)
Kui toiduvärv on looduslik ja ohutu, siis on see mõnikord toote koostises rõhutatult välja toodud. Looduslikke ja ohutuid toiduvärve on igaühel väga lihtne meelde jätta, sest peamiselt kasutatakse neist kahte. Need on karamell (E 150a) ja beetakaroteen (E 160a) . Muudel juhtudel võib karta, et koostises olev toiduvärv on tõenäoliselt sünteetiline ja kahjulik. Seetõttu on kasulik alati pakendilt toote koostist vaadata ning valida tooteid, mis ei sisalda sünteetilisi värvaineid!
Sellest peatükist sain teada et:
• Sünteetilised toiduvärvid on ühed ohtlikumad lisaained, olles tugevad allergeenid ning omades ka muid negatiivseid mõjusid.
• Eriti levinud on värvained kõikvõimalikes jookides ja maiustustes.
• Teadliku valiku eelduseks on toote koostise lugemine.

4) Suhkruasendajad ehk magusained
Sünteetilised suhkruasendajad (atsesulfaam E950, aspartaam E951, tsüklamaat E952, sahhariin E954 jt.) on väga magusad, kuid vähe või üldse mitte energiat sisaldavad tehislikud ained. Esimene magusaine (sahhariin) sünteesiti juba rohkem kui 100 aastat tagasi, kuid tõeline buum algas pärast 1960ndaid. Parajasti oli käimas ka Maailma Tervishoiuorganisatsiooni kampaania “suhkur on valge surm” mille kohta organisatsioon nüüd ise on tunnistanud, et see oli eksimus.
Mitmetes riikides (näiteks USAs ja Inglismaal) on nüüdseks osad suhkruasendajad keelatud. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et neid ei soovitata rasedatele emadele ja väikelastele.
Paljud magusained on leiutatud üsna hiljuti ning nende pikemaajalist kõrvalmõju pole veel selgunud. Siiski teatakse juba praegu, et näiteks aspartaam (E 951) võib põhjustada neuroloogilisi või käitumishäireid (ärritus, masendus, unetus jne.) ning oletatakse vähkitekitavat mõju mitmetel teistel magusainetel.
Seega võib tõdeda, et suhkruasendajatega “dieet-” tooted ei ole mingid “tervisetooted”. Tegemist on peamiselt majanduslikult tasuva turunišiga rahategemiseks. Suhkruasendajad on mõttekad ainult väikestes kogustes ja mõeldud tarbimiseks diabeetikutele ehk suhkruhaigetele, kelle keha pole võimeline normaalset suhkrut omastama.
Peamiselt kasutatakse magusaineid erinevates karastusjookides ja mahlades. Sellistest „light” ja „dieet” tooted on kindlasti ebatervislikumad kui vesi, suhkruga mahl, „värvimata” jogurt (meenutagem, et mõnedele jogurtitele lisatakse sünteetilisi toiduvärve) või suhkruga limonaad.
Magusainetega toitude puhul on probleemiks ka see, et need ei leevenda nii kiiresti näljatunnet kui suhkrut sisaldavad tooted (üks näljatunnet reguleeriv asjaolu on vere suhkrusisalduse tõus) ning seetõttu süüakse neid rohkem (sööja ei saa aru, et kõht on tegelikult juba täis). Tulemusena saadakse lõppkokkuvõttes isegi rohkem energiat kui suhkruga tooteid süües.
Heaks näiteks magusainete vastupidisest mõjust on asjaolu, et pärast magusainete buumi 1960ndatel Ameerikas tõusis inimeste keskmine kehakaal veelgi.
Kokkuvõtvalt:
• suhkruasendajad ehk sünteetilised magusained (E 950-951, E954) on kehavõõrad ained ning mõeldud eelkõige suhkruhaigetele. Enamasti esitletakse suhkruvabasid tooteid aga “tervisliku” tootena, kuigi kogu “tervislikkus” seisneb selles, et toode annab vähem energiat, samal ajal kui suhkruasendajad ise omavad mitmeid ebatervislikke kõrvalmõjusid.
• Tervislikumad joogid on vesi, mahl, jogurt või suhkruga limonaad.

5) Akrüülamiidid ning kartulikrõpsud.
Akrüülamiide, täpsemalt polüakrüülaamiide, kasutakse laialdaselt teaduses ja tööstuses ning on teada, et teatud tingimustes põhjustavad need ained inimestele kopsuvähki. Üsna hiljuti (2002. aasta paiku) avastati aga, et akrüülamiidid tekivad ka teatud toiduainetes, valmistamise kõrvalproduktidena.
Akrüülamiidide ohtlikkus tuleneb nende kahest erilisest omadusest. Esimene omadus on see, et nad tekivad imelihtsalt – piisab vaid tärkliserikka toiduaine 170˚ C kuumutamisest, kui akrüülamiidid hakkavad moodustuma.
Seetõttu leidub aküülamiide praekartulites, friikartulites, kartulikrõpsudes, leivakoorikus, röstitud röstsaia pruunimates kihtides, keeksis, küpsistes, näkileivas, röstitud müslis, maisihelvestes ja paljudes teistes sarnastes toodetes.
Seega mida kõrbenum ja küpsenum on tärkliserikas toode, seda rohkem on selles vähkitekitavaid akrüülamiide.
Teine akrüülamiidide omadus on nende eriti suur kantserogeensus.
Kui tavaliselt on vähki tekitavate ainete puhul nii, et väikeste kogustega saab keha ise hakkama ning suudab need ümber töödelda või kuhugi ära paigutada , siis akrüülamiidide puhul see nii ei ole. Ka väike kogus akrüülamiide jääb organismi ning suurendab vähi tekkimise tõenäosust.
Kõige rohkem akrüülamiide sisaldavad tõenäoliselt kartulikrõpsud ja friikartulid. Selles pole midagi imestada, arvestades, et kartul koosneb suures osas tärklisest ning nende toodete valmistamise protsess eeldab kartuli töötlemist kõrgel temperatuuril.
Kartulikrõpsude puhul tuleb aga arvestada sellega, et lisaks kantserogeensetele akrüülamiididele sisaldavad nad ka säilitusaineid, maitsetugevdajaid ning oksüdeerunud rasvu. Tekkinud kombinatsioon muudab kartulikrõpsud praktiliselt kõige ebatervislikumaks toiduks, mida poest on võimalik osta.
Samas tarbivad krõpse aga eelkõige just lapsed ja noored – need, kellele kõikvõimalikud lisaained ja mürgid on palju ohtlikumad, kui täiskasvanutele.
Kartulikrõpsud on küll hea maitsega, aga kas see on seda väärt?
Kui inimese ees on topsitäis nõudepesuvedelikku, mis lõhnab ülimeeldivalt, kas ta siis joob selle ära?
Seda kõike arvesse võttes on tark tegu kartulikrõpsude ning friikartulite söömist oluliselt piirata või nendest loobuda, ja seda eriti lastel.
Sellest peatükist sain teada et:
• Toidus leiduvad akrüülamiidid on üsna hiljuti avastatud väga ohtlikud ained, mida leidub kõrgel temperatuuril töödeldud tärkliserikastes toodetes
• Kõige suuremas kontsentratsioonis on neid kartulikrõpsudes ja friikartulites, mis on ka muudel põhjustel väga tervistkahjustavad.
• Akrüülamiidide vältimiseks kehtib lihtne reegel: mida pruunim, kõrbenum või küpsenum on taimne toode, seda rohkem akrüülamiide see tõenäoliselt sisaldab.

6) Oksüdeerunud rasvad
Normaalses koguses tarbitud värske õli ja rasv on meile kasulik ja eluks vajalik. Kui aga rasvainet või ükskõik millist rasvaineid sisaldavad toodet kõvasti kuumutada või jätta see päikese kätte, hakkab ta oksüdeeruma ehk hapnikuga reageerima.
Oksüdeerumise tulemusena tekivad vabad radikaalid, mis on üliaktiivsed. Need vabad radikaalid, teatavad üliväiksed osakesed, reageerivad kõigi biomolekulidega oma teel, tekitades meie kehas mikroskoopilisi hävingu-ahelreaktsioone. Need ahelreaktsioonid lõhuvad ka rakutuumades olevaid geenikoode.
Vigu sisaldavad geenikoodid võivadki aga tekitada vähkkasvaja.
Väga suures osas oksüdeerunud rasv muutub inimesele täiesti mürgiseks, ning sellist rasva nimetatakse rääsunud rasvaks.
Seega, kui kodus olev õlipudel on gaasipliidi kõrval aknalaua peal, päikesevalguses, siis on mõttekas see varju tõsta, näiteks külmkappi. Kui näiteks vanaema kasutas ühte ja sama õli toidu praadimiseks kaks korda, või kui midagi rasvast väga ära kõrbeb, siis on sellist toitu tark tegu mitte süüa. Toidu tegemiseks kulunud raha ja aeg läheb küll raisku, aga midagi palju väärtuslikumat – keha tervis – jääb kahjustamata.
Oksüdeeritud rasvad on väga ohtlikud ning võivad lisaks vabadele radikaalidele sisaldada ka muid kahjulikke aineid. Oksüdeerunud rasvainetega toidud (kinnitamata andmetel) võivad süüdi olla ka näonaha rasu-regulatsiooni häiretes ning soodustavad vistrike ja ummistuste teket.
Seega lisaks tähelepanelikkusele oma kodus tuleb olla tähelepanelik ka poes. Kasulik on piirata friikartulite, kartulikrõpsude või õlis praetud pirukate ostmist. Samuti on ostukeskustes kuumletis olevate grillkanade, lihatoodete ja muude valmistoitude rasv ja õli rohkemal või vähemal määral oksüdeerunud ning kindlasti kahjulikum kui kodus värskelt praetud toitude oma.
Osaliselt aitavad hüdrogeenitud rasvadest pärinevate vabade radikaalide vastu võidelda vitamiinid. Eelkõige on vajalikud E-vitamiin, provitamiin A ehk beetakaroteen (leidub näiteks porgandis, tomatis, paprikas ja muudes oranžikates aedviljades) ja C vitamiin.
Seega on kasulik rasvaste toitude kõrvale juua näiteks porgandi- või segumahla.
Lisaks aitab kehast mürke välja viia igasugune kiudainerikas taimetoit. Kõrbenud rasva kõrvale vitamiinide söömine pole siiski lõplik lahendus ning kasulikum on ebatervislikku toitu lihtsalt vähem süüa.
Sellest peatükist sain teada et:
• Kõik rasvained ja õlid oksüdeeruvad ehk reageerivad hapnikuga, kui neid kuumutada või jätta päikesevalgusesse.
• Ulatusliku oksüdeerumise tulemusena muutub rasvaine inimesele mürgiseks ja kantserogeenseks
• Seetõttu ei tohi sama rasva ega õli toiduvalmistamisel kasutada mitu korda
• Oksüdeerunud rasva leidub kartulikrõpsudes, friikartulites, õlis praetud pirukates, kuumleti lihatoodetes, röstitud müslis ning kõikvõimalikes teistes rasvastes toodetes
• Osalist kaitset oksüdeerunud rasvade negatiivse mõju eest pakuvad vitamiinid E, C ja beetakaroteen.

7) Hüdrogeenitud rasvad ja margariin
Oma olemuselt on hüdrogeenitud rasv keemiliste meetodite abil tahkeks muudetud taimeõli. Taimerasva hakati tahkestama ehk hüdrogeenima selleks, et saada võist odavam ning pikema säilivusajaga mass ehk margariin.
Hüdrogeenitud rasvad on üheks peamiseks südame ja veresoonkonna haiguste allikaks. Nad sisaldavad küllastatud ja trans-rasvhappeid, mis tekitavadki probleeme veres (“veresoonte lupjumist” ehk rasva kogunemist veresoonte seintele, mis võib põhjustada südameatakki või insulti), ning lisaks alandavad “head kolesterooli” ja tõstavad “halva kolesterooli” taset.
Kuigi inimeste harimisele toitumise valdkonnas on viimasel ajal üha rohkem tähelepanu pööratud, ei jõua teadusavastusel põhinev info kuigi kiiresti avalikkuseni ja vanad müüdid on visad kaduma. Üks selliseid on näiteks arusaam, et margariin on tervislikum kui või. Selline arusaam põhineb nähtavasti teadmisel, et taimsed õlid on tervislikud. Paraku näitavad kõik teadusuuringud aga, et tervislik taimne õli ei jää sugugi sama tervislikuks peale selle tööstuslikku muutmist poolvedelaks (nn. hüdrogeenitud rasvaks) või tahkeks (taimerasvaks) .
Kui margariini pakendil on olemas info transrasvade kohta, on tõenäoliselt tegemist tervislikuma margariiniga. Näiteks 0,6g transrasva 100g kohta on juba üsna hea näitaja. Transrasvade hulk on alati märgitud Taani margariinidel, ning mõnikord on see ära toodud ka Soome margariinidel. Kui pakendile trasrasvu märgitud ei ole, on hea mõte sellest margariinist loobuda või selle söömist oluliselt piirata.
Hüdrogeenitud rasv on paraku levinud kõikjal, kus varem kasutati tervislikku piimarasva: juustus, vahukoores, jäätistes, isegi mõnedes kohukestes. Samuti leidub neid pea kõigis kondiitritoodetes: saiades, küpsistes, keeksides jne.
Arvestades, et südame ja veresoonkonna haigused on läänemaailmas ja Eestis kõige levinum surma põhjus(!), on hüdrogeenitud rasvade vältimine väga oluline ja kasulik valik.
Nüüdseks on paljud huvigrupid ja terviseorganisatsioonid hüdrogeenitud rasvade ohtlikkusest teadlikud, kuid otseseid muudatusi Euroopa või Eesti seadusandluses pole paraku veel tehtud . Seetõttu on oluline, et iga inimene oskaks ise valida toitu, mis sisaldaks hüdrogeenitud rasva võimalikult vähe või üldse mitte.
Kõige rohkem hüdrogeenitud rasva leidub järgmistes toodetes:
Margariin, erinevad võisegud (mis on sisuliselt või ja margariini segud), kõikvõimalikud saiatooted (kui koostises on märgitud näiteks “taimne rasv” või “taimerasv”), krõpsud, majonees, küpsised, koogid, tordid, madalakvaliteetne šokolaad ja “magusad tahvlid”, sünteetiline vahukoor, kohukesed ning kõikvõimalikud muud kondiitritooted, maiustused ja suupisted.
Kuna EL ja Eesti seadusandlus ei kohusta tootjaid transrasvhapete hulka koostises mainima, tuleb lähtuda sellest, et koostises on mainitud „hüdrogeenitud rasva” või „taimerasva” .
Hüdrogeenitud rasva täielik vältimine on keeruline, sest selle kasutamine üsna levinud. Siiski suudab organism ca. 1 grammi transrasvaga päevas ennast kahjustamata toime tulla.
Samas sisaldab üks pakk kartulikrõpse, üks friikartuliports või 100 grammiline (šokolaadisarnane) magus tahvel tihtipeale rohkem transrasvhappeid kui ohutuks peetakse, eriti kui samal päeval saadakse hüdrogeenitud rasvu muudest toodetest (näiteks jäätisest, küpsistest või saiakesest).
Lugeda tuleb alati toote koostist ning hüdrogeenitud rasv peaks olema üks kindlamaid indikaatoreid, et tervist kahjustav toit. Tark on piirata margariini ostmist ja söömist.
Siin väike loetelu tervislikest (piima)toodetest, mis hüdrogeenitud rasvu ei sisalda:
Või, hapukoor, kodujuust & kohupiim, jogurtid, mõned saiasordid (vt. koostist), üksikud pehmed kommid ja (Eesti) šokolaadisordid (vt. koostist), leib, mõned (Eesti) kohukeste sordid .
Nagu näha, on valik suur – tuleb lihtsalt olla tähelepanelik ning osata valida.
Sellest peatükist sain teada et:
• kui tahke või pooltahke toode sisaldab hüdrogeenitud rasva (mida on mõnikord nimetatud lihtsalt „taimerasvaks”), siis pole see mitte midagi tervislikku, vaid tegemist on hoopis ebatervisliku rasvaga.
• hüdrogeenitud rasvad on pideval tarbimisel pikema aja jooksul üks olulisi veresoonte kahjustajaid, südame ja veresoonkonna haiguste allikaid. Südame ja veresoonkonna haigused on kõige levinum surma põhjus arenenud riikides ning ka Eestis.
• Hüdrogeenitud rasva vältimiseks on oluline valida, kas ja millist margariini süüa – kindlaimaks valikuks jääb margariinist loobumine. Samuti on kasulik vähendada igasuguste saiatoodete ja maiustuste söömist.
• Kõige eelduseks on need paar sekundit, mis kuluvad toote koostise lugemiseks.

8) Vanus, kehakaal ning kogused
Lastele mõjuvad lisaained palju tugevamini ning negatiivsemalt kui täiskasvanutele, ja seda lihtsalt seetõttu, et laste kehakaal on üldjuhul väiksem. Kui näiteks 90-kilone suur mees sööb paki krõpse, moodustab see palju väiksema protsendi tema kehakaalust, kui sama kogus krõpse 15 aastase ja 50 kilo kaaluva tüdruku kehakaalust.
Seega on oluline, et lapsed saaksid võimalikult puhast, tervislikku, lisaainetest vaba toitu.

9) Kokkuvõte ohtudest:
1 Rasvumine & (surmavad) südame-veresoonkonna haigused
2 Erinevad vähkkasvajad (sealhulgas ajukasvajad)
3 Närvilisus & keskendumishäired
4 Erinevad allergiad,
5 Astma süvenemine
6 Muud väiksemad probleemid
= lühem elu ja haigem keha. 

10) Kokkuvõte sellest, millest loobuda
Kõike ebatervislikku tundub olevat liiga palju? Tegelikult rääkis terve käesolev tekst vaid seitsmest peamisest tootest, millest loobuda, ning millest ükski pole inimese normaalseks funktsioneerimiseks absoluutselt vajalik. Kui nendest toitudest siiski loobuda ei suuda, oleks kasulik neid süüa nii vähe kui võimalik.
1. Kartulikrõpsud & friikartulid
2. Margariin
3. Vorstitooted
4. Sünteetiliste toiduvärvidega tooted,
5. Suhkruasendajatega joogid ja tooted.
6. Maitsetugevdajatega valmistoidud, näiteks puljongikuubikud ja maitseainesegud
7. Ohtrate säilitusainetega toidud (keeksid, konservid, kiirnuudlid jne.)

11) Näide õigest & heast toiduvalikust:
Kui kellelgi tekib siiski veel küsimus, mida siis ikkagi süüa, on hea meelde tuletada, et olemas on palju kõikvõimalikke tõeliselt tervislikke toite:
Erinevad juurviljad, eeltöötlemata liha ja hakkliha, kala, munad, erinevad puuviljad & mahlad, erinevad kvaliteetleivad , erinevad teraviljad (riis, tatar, kaer, nisu jne.), erinevad piimatooted (kodujuust, toorjuust, kohupiim, jogurtid) jne. – tervisliku ning töötlemata toidu valik on tegelikult väga suur. Lihtsalt tuleb harjumusi muuta ning toitu teadlikult valida.

12) Kuidas uut informatsiooni kasutada?
1) Alusta kergelt: väldi näiteks vorsti ja margariini ostmist. Edaspidi piira ka ülejäänud ebatervislike toitude ostmist ja söömist.
2) Vaata poes kas või korraks sind huvitava toidu koostist, see võtab vaid paar sekundit. Kui toode on silmnähtavalt lisaaineid täis või sisaldab hüdrogeenitud taimerasva, siis mõtle, kas sa ikka tõesti vajad seda. Kui sa koostist ei vaataks, siis sa ei teaks, mida sa sööd.
3) Hakka ühe rohkem toitu ise valmistama ning kasuta üha vähem eelvalmistatud toitu. Ühel päeval märkad, et teed kõike ise – puhtast ja tervislikust kraamist.
4) Võimalikult vaba igasugustest (sünteetilistest) lisaainetest peab olema väikelaste ja noorte toit, sest lisaainete tarbimisnormid on kehtestatud lähtuvalt täiskasvanute kehakaalust.

P.S.
Kui see loeng satub sinuni elektroonilisel kujul, siis saada see ka mõnele oma sõbrale, keda loeng võiks huvitada. Sa ju tahad, et sõbrad oleksid terved ja elaksid sama kaua kui sina 🙂
Edvin Aedma 2008

Kui sa oled eelneva loengu järjest läbi lugenud ja jõuad siiani, siis võib-olla on hea mõte väike paus teha 
Informatsiooni ülekülluse puhul võib loetu hõlmamatuks virrvarriks muutuda ning lihtsalt kaotsi minna.

13) Lisainfo
Natuke ka liigsöömisest.
Kui on näha, et keegi on juba isegi priske, siis pole mõtet sundida teda “taldrikut tühjaks sööma”. Parem las läheb toit raisku, kui inimene paksuks. Katsete põhjal on tõestatud, et söödud toidu kogus sõltub suures osas taldriku ja toiduportsjoni suurusest. Seega – kui on näha, et keegi sööb liiga palju, tuleb kasutusele võtta lihtsalt väiksemad taldrikud ning panna väiksemad portsud.
See on nii hea mõte, et seda on kasulik korrata: Üks lollikindel meetod (pereliikme) liigsöömist vähendada on hankida väiksemad taldrikud või panna taldrikute peale väiksemad toiduportsjonid. Toiduportsjonite juurdevõtmiste vahepeal on inimesel ka täiendav aeg otsustamaks, kui palju ta tegelikult toitu juurde tahab võtta.

Mikroelementidest jms. kraamist
Nagu teada, vajab inimene iga päev väga erinevaid mikroelemente, mineraale, vitamiine ning tuhandet muud asja. Loomulikult ei ole neid kõiki võimalik jälgida. Siiski on aga võimalik silm peal hoida, et alati sööks pere vähemalt kolme sorti toitu:
1- Toitu, kus on vitamiinid (kõik värske ja taimne)
2- toitu, kus on kaltsium (eelkõige juustu- ja piimatooted, hapukoor ja kohupiim)
3- toitu, kus on kiudaineid (eelkõige (täis)teraviljatooted, ja jälle kõik taimne)
Veel paar märkust:
Maapähklitel olev hallitus Aspergillus flavus on üks kõige mürgisemaid ning vähkitekitavamaid hallituseliike. Kui avastate maapähklipakis hallitust, minge poodi, tõstke kära ning nõudke oma raha tagasi.
Välismaiste puuviljade koor on tihti pestitsiididest ning kõikvõimalikest mürkidest läbi imbunud. Peske, koorige võimaluse korral kõiki puuvilju. Viinamarjad on lootusetu juhtum.
Kui tunnete, et vajate mingit näksi, siis ostke pigem kvaliteetšokolaadi, pärmitaignast (s.t. mitte õlis praetud) kapsa- & porgandipirukat või puuvilja. Vältige küpsiseid, krõpse, keeksi ning silmnähtavalt sünteetilist või ebatervislikku kraami.

Kartulikrõpsude, friikartulite, õlipirukate, küpsiste või suhkruvaba limonaadi ostmine ei ole arukas. Kui tunnete, et ei saa neist päriselt lahti, siis sööge neid kord kuus, ainult sünnipäeval või muul tähtpäeval, ning ka siis mõistlikus koguses.

Ülevaatlik ning kokkuvõtlik hinnang lisaainetele:
Kõige kahjulikumad lisaained:
E 100-199 hulgas olevad sünteetilised toiduvärvid
E 600-625 hulgas olevad sünteetilised maitsetugevdajad
E 950-954 hulgas olevad sünteetilised magusained ja suhkruasendajad

Keskmiselt kahjulikud lisaained:
E 200-299 hulgas olevad sünteetilised säilitusained

Suhteliselt ohutud lisaained
E 300-399 antioksüdandid
E 400-499 emulgaatorid ja stabilisaatorid
E 500-599 stabilisaatorid, tardained ja paakumisvastased ained

Lingid, kasutatud materjalid või temaatilised artiklid:
http://www.tartutarbija.ee Tartu tarbijanõustamis- ja infokeskus
http://www.inimene.ee põhjalik terviseportaal
http://www.tarbijakaitse.ee Eesti tarbijakaitse lehekülg
http://www.toidutare.ee/e-ained.php põhjalik eestikeelne ülevaade lisaainetest
http://www.evira.fi/portal/en/ põhjalik Soome toiduohutusameti lehekülg
http://www.fedupwithfoodadditives.info/ aktiivne toiduohutuse ja lisaainete teemaline toidutalumatuse lehekülg, esitab teravat kriitikat ning värsket ja praktilist infot.
http://www.tka.riik.ee/ Eesti tarbijakaitseameti kodulehekülg
http://koolielu.edu.ee/kajarahu/veeb/mittemikroobsed_toidumurgistused/
– toidumürgistuste teemaline ülevaatlik lehekülg
http://www.tervisekaitse.ee Eesti tervisekaitseinspektsiooni kodulehekülg
http://www.vet.agri.ee Eesti veterinaaria ja toiduamet ehk VTA
http://eppppp.tahvel.info/?p=198 Epp Petrone toitumisalane artikkel
http://www.sakala.ajaleht.ee/031106/esileht/5023410.php Raul Mardi artikkel lisaainetest
http://ap3.ee/Default2.aspx?PaperArticle=1&code=2899/rubr_artiklid_289907 kogumik lisaaineid käsitlevaid artikleid Äripäevas

Leave a Reply