Kas posimine või mitte?

Adik Levin, meditsiiniteaduste doktor “MAALEHT” 17.06.2010

Alternatiivmeditsiini nimetatakse meil sageli põlglikult posimiseks, aga tegelikult võiksid Eesti arstid alternatiivravi asjatundjatega käsikäes töötada – siis oleksid ka ravi tulemused palju paremad.
Hiljuti Tallinnas toimunud alternatiivmeditsiini probleemidele pühendatud tervisekonverentsil küsisin korraldajatelt, miks meedia ürituse vastu huvi ei tunne.
Kahe päeva jooksul kõneldi ju rahva tervise seisukohalt üliolulistest asjadest: mida inimesed ise oma tervise heaks teha saavad ja kuidas nad end loodusraviga aidata võivad.
Telekanalite ja trükimeedia vastus oli olnud üsna ühesugune – rahvas ei tunne sellise konverentsi vastu vähimatki huvi ning alternatiivmeditsiin pole muud kui üks posimine.
On täiesti lubamatu ja rumal võrdsustada alternatiivmeditsiini posimisega. Kahjuks on selline eelmisest ühiskonnakorrast üle kantud umbusklik hoiak praegu liigagi levinud.

Hiina meditsiini ime
Mis meie meditsiinimaastikul õieti toimub? Jutt on muidugi tõenduspõhisest ehk tavameditsiinist, sest ainult seda meil ametlikult õigeks peetaksegi. Ühest küljest on loomulik, et ilma teadusliku tõenduseta ei tohi siseneda inimese organismi.
Selle seisukoha vastu keegi ei vaidlegi, kuid elu näitab, et meid üha enam kimbutavate raskete krooniliste haiguste vastu tavameditsiin üksi ei aita. Kuidas me muidu oleksime jõudnud oma tervisehädadega nii kaugele, et inimeste tervis on viletsam kui kunagi enne ja sellepärast hakataksegi mujalt abi otsima.

Näiteks Hiina meditsiin on üle kuue sajandi vana ja toimib väga tõhusalt valdkondades, kus meie “ametlik” meditsiin on võimetu.
2008. aastal ühel konverentsil Kanadas olin hämmingus, kui kuulasin üht esinejat Hongkongist. Ta rääkis oma kogemuste põhjal Hiina meditsiini elementide õnnestunud kasutamisest vastsündinute meditsiinis.
Julgen väita, et Hiina meditsiin on niivõrd vana ja järeleproovitud, et ei vaja mingit tõestust ega kaitset.
Sellepärast küsingi tihti, kumb siis ikkagi on alternatiivmeditsiin – kas meie tõenduspõhine meditsiin, mis iga 30–40 aasta järel suunda muudab, või põline Hiina meditsiin, mis oma tõhususes on juba sajandeid püsinud muutumatuna.

Loomulikult peabki kaasaegne meditsiin kogu aeg edasi arenema ja paremuse suunas muutuma. Paradoks seisneb aga selles, et Hiina meditsiin on jõudnud oma arengus juba sellisesse faasi, et muutused ei ole enam nii suured kui meie moodsas meditsiinis. Ega peagi nii suured olema.
Muidugi pole minu eesmärk põrmustada tõenduspõhine meditsiin. Pigem kutsun kõiki arutlema, miks on kaasaegse meditsiini olukord mõnes valdkonnas nii vilets ning kuidas koondada ühe mütsi alla tõenduspõhine ravi ja loodusravi (näiteks Hiina meditsiin), et need koos aitaksid inimest, kes tahab end ka ise aidata.
Minu arvates on asja tuum selles, et viimase saja aasta jooksul on tohutu suure arenguhüppe teinud peamiselt farmakoloogia ja meditsiiniaparaatide tööstus, samuti meditsiiniline biotehnoloogia.
Tulemused on olnud vapustavalt positiivsed ning nüüdisaegset meditsiini, eriti intensiivravi ja erakorralist meditsiini ei kujutaks nende saavutusteta ju enam ettegi.
Kõige positiivse kõrval on tulnud välja ka vajakajäämised. Kõikide krooniliste haiguste puhul ei ole neist meditsiinisaavutustest kasu. Sellepärast oleks loogiline võtta appi ka teised meditsiiniharud, et need üksteist toetaksid ning õpetaksid inimest ennast aitama.

Paraku asjad nii ei käi. Inimeste ravimise ainuõigus on antud tõenduspõhisele meditsiinile ja kõike muud nimetatakse põlastavalt posimiseks. Sellisel mentaliteedil on loomulikult mitu põhjust.
Kõigepealt on selle põhjuseks arstide ühekülgne, ainult tavameditsiinile orienteeritud koolitus. Siis kolm võimsat “elevanti”, milleks on farmaatsia-, meditsiinitehnika- ja biotehnoloogiatööstused, mis oma ainuvõimu ja tulususe kindlustamiseks sponsoreerivad hoolega pea kõiki meditsiinikonverentse ja kongresse üle maailma ning arstkonna kohalolekut neil üritustel.
Eelkirjutatu loomulikult lihtsustab tegelikkust, kuid tendents on siiski samasugune. Mõnes riigis on olukord läinud juba nii kaugele, et igasuguste vähegi alternatiivsete ideede tulek “oma liivakasti” keelatakse suisa määruste jõuga.

Eeskuju tuleb mujalt
Kahjuks liigume meiegi Eestis just sellessamas suunas. Eeskuju võiksime võtta aga hoopis Saksamaast, Šveitsist ja veel mõnest teisest riigist, kus niinimetatud naturopaadid ehk alternatiivse meditsiiniga tegelevad inimesed töötavad käsikäes tõenduspõhise meditsiiniga ja ravi tulemused on selle võrra ka palju paremad.
Oleks tore, kui edumeelsem meedia selliseid ettevõtmisi, nagu loo algul mainitud alternatiivmeditsiini konverentsid, maha ei magaks.
Erapooletu ja asjatundlik kajastus aitaks inimestel vahet teha, kus lõpeb posimine ja algab tõeline alternatiivmeditsiin, mis on inimesi aidanud juba sajandeid.
Just hariv ajakirjandus peaks uusi suundi näitama, mitte ametliku tervishoiupoliitikaga ühte laulu laulma.
Inimesel on ometi õigus teada, kuidas püsida terve ja elada täisväärtuslikku elu.

Leave a Reply